Kolme Eesti suurema kõrgkooli teadlased panid ühiselt aluse seltsile, mis aitab tuvastada viiruste levikut ja uurida elurikkust kiiremalt, odavamalt ja täpsemalt.
Eesti Looduseuurijate Seltsi koosseisu loodi 2025.a oktoobris uus allüksus, kui rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased asutasid Eesti eDNA Seltsi, mille liikmed uurivad keskkonna DNA-d.
eDNA ehk keskkonna DNA on pärilikkusaine erinevatelt organismidelt, näiteks mullas või vees, mis jõuab keskkonda organismide endi koostises või nende loomuliku elutegevuse käigus. See võimaldab uurida ökosüsteemide liigirikkust otse veest, mullast, õhust või setetest kogutud proovidest.
Eesti eDNA seltsi juhataja ja Tartu Ülikooli mükoriisauuringute professor Leho Tedersoo tõdes, et tegemist on olulise sammuga teaduspõhise ja keskkonnahoidliku tuleviku suunas. „Keskkonna DNA proovide kogumine on mitteinvasiivne ja võimaldab ülemaailmseid seireid teha ökosüsteeme häirimata,” ütles ta.
Abiks ka pandeemia ajal
eDNA meetodeid on Eestis juba kasutatud näiteks COVID-19 reovee seires, võõrliikide ja parasiitide tuvastamisel, raskesti vaadeldavate liikide leviku kaardistamisel ning mullaelustiku kirjeldamisel.
Kristel Panksep, molekulaarse ökoloogia teadur nii Tartu Ülikoolis kui Eesti Maaülikoolis ja üks seltsi asutajaliikmetest, tegeles COVID-19 kriisi ajal reoveeproovidest koroonaviiruse jälgede otsimisega. Ta seletas, et keskkonna DNA saab anda ülevaate viiruste levikust mingis kindlas piirkonnas. „Me ei pea kedagi kinni püüdma, piisab vaid veeproovist. Keskkonnaproove võttes säästame ka loodust ja oma ressursse, nagu aeg ja raha.“
eDNA uurimise meetodit on kasutatud ka näiteks Võrtsjärves elavate haugide kudemispiirkondade tuvastamisel. „Traditsioonilised seiremeetodid kalade seirel on vaatlused ja kinni püüdmine, mis on väga aja- ja ressursimahukad. Keskkonna DNA võimaldab seda teha nii, et me võtame vaid vee- või setteproovi ja saame liigi olemasolu veekogus kindlaks teha,“ seletas Panksep.
Panksepa sõnul on eDNA metoodika viimase kümne aastaga hüppeliselt arenenud ja muudab oluliselt seda, kuidas keskkonda uuritakse. „Keskkonna DNA metoodika on väga tundlik. Näiteks vähearvukate võõrliikide seire puhul paneb see aluse ülejäänud seire kavandamiseks,“ ütles ta. Enamus teisi Euroopa riike juba kasutavad seda meetodit nii pinnase, õhu kui vee seireks. Panksep rääkis, et sama keskkonnaproov, millest teadlased eDNA meetoditel parasjagu vajalikud järeldused teevad, on külmikus säilitatav mitmeid aastaid ja uue idee saamisel on võimalik neid proove taas kasutada.
Oluline võimalus teadlaste koostööks
Eesti eDNA Selts koondab sarnase huviga teadlasi erinevatest Eesti teadusasutustest, pakkudes teadmussiiret, koostöövõimalusi ja osalust ühisrahastusprojektides. Seltsis on 20 asutajaliiget Tartu Ülikoolist, Eesti Maaülikoolist ning Tallinna Tehnikaülikoolist. Asutajaliikmete hulka kuuluvad selle ala maailma tipud, kellest mitmel on seoseid ka välismaiste ülikoolidega.
Eesti eDNA Seltsi eesmärk on arendada ja testida eDNA metoodikaid erinevates elupaikades ja organismirühmades, integreerida eDNA seire olemasolevatesse keskkonnauuringutesse, automatiseerida seireprotsesse ning rakendada tehisaru tulemuste analüüsimisel.
esimees: Leho Tedersoo, leho.tedersoo@ut.ee
sekretär: Jane Lees, jane.lees@ut.ee